Puhkuse planeerimist alustatakse meie peres varakult. Pole ühtegi valikut me elus, mida teeksime säärase põhjalikkusega nagu see, et kus veeta oma järgmine puhkus (loe: millist mäge Tarmo järgmisena ronida tahab). Nii ka seekord. Juba kesksuvel hakkas Tarmo kahtlaselt käituma. Iga kord, kui ta poest tuli, oli tal kotis pudel Malbeci veini. Polnud vahet, kas ta läks piima või kassikrõbuskite järgi, Malbecita ta tagasi ei tulnud. Järgmiseks hakkas ta mulle õhtuti kõrva ümisema viisi Besame Mucho ja kui mu taip veel piisavalt kiire polnud, siis sooritas ta minuga mõned eriti järsud tangopöörded ümber köögilaua (hea veel et mu kaelalülid selle käigus ei nikastunud).
Ütlesin kähku "jah", sest minule seostub Argentiina loomulikult suurejooneliste jooma- ja söömaaegadega, mis inimvõimete söömapiiri proovile panevad. Tarmole paraku seostub see veel ka kõigi muude piiripealsete olukordade ja võimete proovilepanekutega.
Samal ajal kui kõik minu vabad hetked kulusid selliste elutähtsate valikute üle juurdlemisele, nagu: kas purpurne või türkiissinine siidisall? roosad või valged pärlid? must või meresinine maani kleit? Carolina Herrera või Gucci päikeseprillid? Calvin Kleini või Esprit bikiinid? Või mõlemad?!
asus Tarmo kirjavahetusse oma tuttava Argentiina mägironijaga, kel nimeks Annibal (kas arvate, et juhus ja kokkusattumus? mitte sinnapoolegi!), et välja selgitada Ramada aheliku parimaid marsruute.
Järgmiseks kärutas Tarmo mu spordiarsti juurde, põhjenduseks tõi ta mu hilise läbipõetud haiguse, kuid esmajärjekorras suunas arst mu kaalule ja seejärel selgitas välja rasvaprotsendi (kas jällegi juhus? mitte sinnapoolegi!) Arst paiskas me peale numbrilaviini, näiteks saime teada, et mina kaalun 62,5 kilo ja Tarmo on 180 cm pikk, Tarmo rasvaprotsent on minu omast kõigest 6 võrra väiksem, minu kopsumaht on 145% normist (ehk teisisõnu 45% võrra kaldun normist kõrvale, milles süüdistan oma vanemat venda, kes mind lapsena tihti kiusas ja sundis pead vee all hoidma), Tarmo aga on võimeline korraga kopsu mahutama ja seal kinni hoidma 6,95 liitrit! (mul ongi tihti olnud tunne, et telgist on kogu õhk ära hingatud, nüüd on siis teada, kuhu see kaob).
Ja nii hakkasidki mu tavapärase õhtuse Malbeci-klaasi kõrvale ilmuma vaagnad rasvase juustu, oliivide ja muude maitsvuspaladega. Kuhu see kõik välja viib, saate siit edaspidi lugeda
hiljem, et nüüd maandume. Ei mingeid tavapäraseid teateid, kust üle lendame, palju lend hilineb jne. Ka stjuuardid ei mõista täpselt öelda, millal me kohale võiksime jõuda. Närveldame. Kui rattad maad puutuvad on väljalennuni Mendozasse 28 minutit aega. Lennukist väljume esimestena. Tormamine mööda Santiago lennujaama pan
eb me sportliku vormi proovile. Vorm on hea. LAN Chile teenindus on laitmatu ja kiire: saame minutiga pardakaardid ja täpselt 8 minutit hiljem istume lennukis, mis meid Mendozasse lennutab.
ncia hostelisse ja teatab omanik Eduardole, et me tulime siia selleks, et Alari poolt järgmiseks aastaks mahajäetud toit nahka pista. Ennäe imet - Eduardo jääbki uskuma! Omastame 15 kotti toitu ja oleme väga rahul. Aususe mõttes olgu öeldud, et osa toitu viime pärast tagasi ja lisaks veel mitu gaasiballooni.
