Suure Revolutsionääri kodu

Cordobast oli meil kõrini (me ei ole just suured miljonilinnade austajad) ja sõitsime kohe hommikul Alta Gracia nimelisse väikelinna, mis hiilgab maailmaajaloos sellega, et siin veetis oma nooruspõlve Ernesto Che Guevara. Külastame meiegi suure revolutsionääri lapsepõlvekodu-majamuuseumi. Muuseum on suurepäraselt organiseeritud ning saame ülevaatliku inglisekeelse brozhüüri, mis aitab meil kõiki väljapanekuid mõista. Muuhulgas saame teada, et Che ema oli üks piirkonna moodsamaid daame, kes omakandi naiste seast esimesena avalikus kohas suitsetama hakkas (kust mujalt pojalgi see sigarijäramise komme, eks). Samuti, et Che kandis oma kelmikat baretti ka oma pulmas ja veel seda, et Kongos revolutsiooni käivitades saatis ta koju krokodillipildiga postkaarte.

Üle kõige aga pakub meile huvi tema ajalooline jalgratas, millega ta Lõuna-Ameerikas niikaua ringi sõitis, kuni revolutsioon talle pähe lõi. (Hiljem vahetas ta selle küll seksikama mootorratta vastu, mis ka välja pandud oli). Siit ka meie järeldus: kõik revolutsioonilised ideed saavad alguse jalgrattast!

Che muuseum paistis silma veel selle poolest, et seal oli üks väheseid tualette, mille uks ka lukku käis. Ei saanudki aru, kas neil käib vetsudes massiline süstimine või mingi muu ebasihipärane ja taunitav tegevus, igatahes ukse lukustamine on selline tabu, et vähimgi võimalus seda teha on kindlalt likvideeritud. Revolutsionääri kodus siiski teisiti (ehk tingituna faktist, seal käisid nii Fidel Castro kui Hugo Chavez samal ajal?)

Õhtul otsustame, et viimane aeg proovida ära see päris asi ja süüa klassikaline grillvalik kahele. Selle valiku üle rõõmustasid küll tegelikult peamiselt kohalikud kodutud koerad, kes enamuse endale said. Mulle tegelikult meeldivad väga need maad ja kultuurid, kus söömist tõsiselt võetakse, kus on enam kui sobilik olla keskelt ümar kui rõõmus rõngassai ja kogu seda ilu ei katsuta kuidagi varjata. Nii tõsiselt lihasöömist võtta nagu argentiinlased käis siiski üle me inimvõimete piiride. Mina peaksin selleks ilmselt rohkem treenima kui mägironimise tarvis. Parim tükk valikust oli muidugi harknääre, mida suutsin ka Tarmo sööma meelitada (tegelikult oli ju temal see Annibali nimeline sõber).