6. matkapäev: ootan kuni pea järgi tuleb

Öösel ma ei maga, kuulan pahuralt kuidas Tarmo rahulikult noriseb, ta on kindlasti kogu õhu telgist oma 7-liitriste kopsudega ära hinganud! Mul pää valutab ja paha olla. Hommikul kaob grupijuht marsruudiluurele, et daami jalakestele laugeimad serpentiinid välja selgitada. Ülejäänud päeva käitun Tarmo sõnul kui imik: söön, magan ja vahel teen vinguvaid häälitsusi.

5. matkapäev: Ramada 3. laager

Ei ole vist küll täpselt teada, mitmendal loomise päeval lõi jumal mägedele rusu ja moreeninõlvad, igatahes heas tujus ta sel päeval küll olla ei saanud. Ehk oli tal koguni pohmell. Järsud, tüütud ja lõputud: astud sammu üles ja vajud pool tagasi ja nii 4 ja pool tundi järjest Ramada 3.laagrisse 5300 meetri kõrgusele. Kui varem kannatasime leitsaku käes, päike võttis ka läbi daami õhukese (siidi)kinda, nii, et mul on nüüd parem käsi ketshupivärvi, villis ja kuuluks justkui 40 aastat vanemale isendile, siis nüüd on külm, kõle ja tuuline.

4. matkapäev: Ramada 2. laager

Hommikul viib tuul nuudlid mu lusikalt, enne kui nad suhu jõuavad. Loeme seda heaks endeks ja tõuseme 2 tunni ja 15 minutiga 4550 meetri kõrgusele. On hirmus leitsak, varju leiab vaid telgist ja tundetu grupijuht väidab, et ma isegi norskan, mis on alatu laim: daam juba ei norska!

3. matkapäev: Ramada 1. laager

Hommikul saan tee voodisse, kuid jälle puudub Raffaello komm! Kuna enesetunne on hää, otsustame puhkepäeva vahele jätta ja tõuseme 4 tunni ja 30 minutiga 4200m kõrgusele. Me grupijuht omandab lisaks ka grupi peamuula tiitli, ta viib koti toidu ja kassidega 5000m kõrgusele ja jagab mulle sealt raadio teel korraldusi, kuidas telgis käituda. Oleme seekord hambuni varustatud, lisaks raadiosaatjatele on meil kaasas ka sateliittelefon, kuhu meile saab tasuta sõnumeid saata - tehke nii: http://iridium.com, valid Send a Satellite Message, lisad numbrireale, mis seal juba ees on, numbri 31514498 ja saad 16o tähemärgi ulatuses tasuta sõnumineerida.
Ootame sõnumeid väga.

2. matkapäev: jõuame Ramada baaslaagrisse

Hommikul tuuakse mu capuccino voodisse. Aga mida ei ole on Raffaello komm! Küll aga on ees ootamas järjekordne jõeületus. Kell 9 hommikul jääkülma vette: kui teisele kaldale saame puristame mõlemad külmast. Üldiselt võib öelda, et mägijõgi on hirmus vaid eemalt vaadates, kui seal juba sees olla, pole jões endas midagi hirmsat, hirmus on vaid mõte, et ehk ei saagi enam kaldale.
Vahetult enne baaslaagrit on nõlv täis guanacosid, viisaka inimesena pöördun ma neist esimese poole, tutvustan end ja tunnen huvi, kuidas tänavune suvi kah on ja kuidas paaritushooaeg on möödunud. Guanaco heidab mulle ühe pilgu ja pöördub tagasi oma rohututi juurde. 5 tunniga oleme baaslaagris, 3600 meetri kõrgusel. Guanacod on siin terve oru vallutanud,
inimesi pole. Mul tekib hirm, et kui baasi jõuame, on me varustusekott lahti pakitud, guanaco istub kivil, jalg üle põlve,
minu uhke läkiläki peas, näsib küpsist ja küsib: "noh, Tarmo, millal õunateed saab"?

1. matkapäev: teel baaslaagrisse

Niisiis jõeületus. Abivahendiks oli ette nähtud purre: libe palk, millest vesi üle nilpsas. Tarmo käis sellest üle kindlal baleriinisammul, kordagi vääratamata. Mina, hüljes-tüüpi naine, jäin aga endale kindlaks (olles 1/3 purdelt tagasi pööranud): külma ma ei karda, vett ka mitte, isegi kui nad koos esinevad, teen jalad kohe märjaks ja lähen otse läbi. Otsustavaks sai tegelikult Tarmo soovitus: "kui purdelt kukkuma hakkad, siis hüppa vette, muidu kukud jala vastu purret pooleks". Haarasin kramplikult köiest, toetusin purdele ja läksin, korra kadus üks jalg alt, aga tarisin ta kuidagi tagasi.

Oleme veel madalal ja päev on kohutavalt palav, Tarmo juhib me matka kui Iberia lennuliini kapten: tema sõidab kusagil kaugel ees ja mina omaette vaikselt järel. Aga nii nagu lennukikapten teatas enne turbulentsi, et kinnitage rihmad, nii ootab ka Tarmo mind iga kord, kui rada liiga järsult kuristiku kohale tõuseb või liiga kitsaks muutub, et hoolitsevalt teatada: "siit ei tohi alla kukkuda". Meil kujuneb ka välja oma viipekeel: kui ma õhus kepid ristan, tähendab see, et on aeg puhkuseks. Enamasti grupijuht ka märkab seda zhesti.

Mitmeid kordi õnnestub meil jõeületust vältida järsule nõlvale turnimisega, kuid lõpuks me ei pääse. Tarmo, vana jämejalg, viib me kotid üle, tuikudes, aga siiski kindlalt, mina julgestan köiega. Minu kõrsikud viib vool aga kohe alt: jään kärestikku julgestusköie otsa visklema kui havi landi otsa. Rabelen krokodilli kombel kõigi jäsemetega ja saan kuidagi madalamasse vette. Kui kaldal püsti seisan, on seeliku taskud (sest daam reisib alati seelikus) paksult kive täis ja Tarmo naerab üle müriseva jõe laginal. Järgnevad 2 korda leiame pisut õhema veega kohad jõeületuseks ja daam eskorditakse küünarnukist toetades kindlalt üle. Kui päeva algusest on möödunud umbes 9 tundi hakkab grupi toitlustus- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja kaaluma piketti ning seejärel ka üldstreiki. 37 minutit hiljem ilmub grupijuht harjale, vehib kätega ja hüüab: "finito". Oli ka aeg.

Lõpuks kohal

Ricardo nimeline mees sõidutab meid 3 tunniga Barreali, Uspallatast ostan talle tänutäheks soliidsete sõidumaneeride eest Coca Cola.

Oleme siin varem käinud ja tee peal loetleb Tarmo mulle kõikide lumiste tippude nimed ükshaaval ette. Grupijuht ilmselt valdab oma teemat.

Kuna jeebimees Ramonil on kella 5-ni tegemist, enne kui meid orgu mööda üles raja algusse saab viidud jõuame veel tema restoranis lõunatada ja basseini ääres mõnuleda. Pärast 2 klaasi külma valget veini on mul basseinis vedeledes tunne, et ma olen siinkandis üks kõvemaid mägironijaid.

Raja alguses Santa Anas on hütt, mida asustab 4 korra- ja pargivalvurit. Nad kirjutavad üksikasjalikult üles me isiku- ja ihuandmed: pikkus, kaal, silmade ja naha värv. Lahtri juures "rass" hakkan ma protesteerima, väites, et 3 nädalat hiljem näen ma pigem välja kui punanahk, nii, et "valge" on ilmselgelt eksitav termin.
Teeme grupipildi ja jalutame 40 minutit orgu pidi üles. Telgime jõe kaldal, mis kohiseb seda koledamini, et on teada: homme hommikul tuleb siit üle minna. Kohal on ka Andide firmamärk: väga kõva tuul.