Niisiis jõeületus. Abivahendiks oli ette nähtud purre: libe palk, millest vesi üle nilpsas. Tarmo käis sellest üle kindlal baleriinisammul, kordagi vääratamata. Mina, hüljes-tüüpi naine, jäin aga endale kindlaks (olles 1/3 purdelt tagasi pööranud): külma ma ei karda, vett ka mitte, isegi kui nad koos esinevad, teen jalad kohe märjaks ja lähen otse läbi. Otsustavaks sai tegelikult Tarmo soovitus: "kui purdelt kukkuma hakkad, siis hüppa vette, muidu kukud jala vastu purret pooleks". Haarasin kramplikult köiest, toetusin purdele ja läksin, korra kadus üks jalg alt, aga tarisin ta kuidagi tagasi.
Oleme veel madalal ja päev on kohutavalt palav, Tarmo juhib me matka kui Iberia lennuliini kapten: tema sõidab kusagil kaugel ees ja mina omaette vaikselt järel. Aga nii nagu lennukikapten teatas enne turbulentsi, et kinnitage rihmad, nii ootab ka Tarmo mind iga kord, kui rada liiga järsult kuristiku kohale tõuseb või liiga kitsaks muutub, et hoolitsevalt teatada: "siit ei tohi alla kukkuda". Meil kujuneb ka välja oma viipekeel: kui ma õhus kepid ristan, tähendab see, et
on aeg puhkuseks. Enamasti grupijuht ka märkab seda zhesti.Mitmeid kordi õnnestub meil jõeületust vältida järsule nõlvale turnimisega, kuid lõpuks me ei pääse. Tarmo, vana jämejalg, viib me kotid üle, tuikudes, aga siiski kindlalt, mina julgestan köiega. Minu kõrsikud viib vool aga kohe alt: jään kärestikku julgestusköie otsa visklema kui havi landi otsa. Rabelen krokodilli kombel kõigi jäsemetega ja saan kuidagi madalamasse vette. Kui kaldal püsti seisan, on seeliku taskud (sest daam reisib alati seelikus) paksult kive täis ja Tarmo naerab üle müriseva jõe laginal. Järgnevad 2 korda leiame p
isut õhema veega kohad jõeületuseks ja daam eskorditakse küünarnukist toetades kindlalt üle. Kui päeva algusest on möödunud umbes 9 tundi hakkab grupi toitlustus- ja kommunikatsiooniosakonna juhataja kaaluma piketti ning seejärel ka üldstreiki. 37 
minutit hiljem ilmub grupijuht harjale, vehib kätega ja hüüab: "finito". Oli ka aeg.
No comments:
Post a Comment