Hommikusöögist ei jäta me kübetki järgi. Värskeltpressitud apelsinimahla laseme mitu korda juurde tuua. Daam limpsib ebadaamilikult veel puhtaks ka värske virsikumoosi kausi.
Grupijuht ilmutab kohanemisraskusi hea eluga. Kui mina basseini serval rõõmsalt peesitan, ujub tema pool tundi edasi-tagasi nii et vesi vahutab, kohutades sellega shikki kullaga koormatud vanadaami, kes meiega basseiniäärset jagab.
Lõunastada otsustame kohalikus saksa restoranis. Oleme sellest omajagu intrigeeritud, et siin, täielikus külakolkas on keegi sakslane: miks ta siin redutab? Tänavanurgal on skeem, kuidas sinna jõuda ja Tarmo on me posada omanikult ka juhiseid küsinud. Omet
i pole me pärast kilomeetrist rännakut lõõskava päikese all koh
al, selle asemel satume pesumajja. Kaks Warsteinerijanust kõrbes. Seda paremini külm õlu muidugi maitseb, kui pärast kohale jõuame.Pärastlõunal sõidame bussiga San Juani. Küla teisest servast tulevad peale tšehhid koos 5-liitrise veinipunsuga. Need 2, kes päev enne meid tipus käisid on tõelised budjäärid. Tarmo teretab neid ja õnnitleb. Need 2, keda allpool kohtasime ei tunne meid esialgu ära. Kõigi näod on mornid. Selgub, et nad ei jõudnudki tippu. 150 meetrit enne, kell pool neli pärastlõunal pöörasid tagasi. Liiga tugev tuul. Küsivad, kas meie jõudsime. Tarmo lihtsalt särab. Tšehhid mõõdavad mu kõrsikjaid jalgu ja nende näob muutuvad veel mornimaks.
Bussisõit on pikk ja meil on aega arutleda oma õnnestumiste põhjuste üle. Üks
on selge: meie varustus on üle prahi, valmistusime pea nagu Antarkikaks. Pole mõtet Ande alahinnata ja neid ainult pildilt vaadates pidada soojadeks, lumeta mägedeks. Sellist külma, nagu Mercedario tipupäeva algul väidab Tarmo, on ta harva tundnud. Me mõlema varbad külmetasid kahekordsetes plastsaabastes. Mida tšehhid nahksaabastega tundma pidid ei taha me ette kujutadagi (igaks juhuks ei küsi ka). Vähemoluline pole ilmselt ka see, et ilm, mis tšehhide ja argentiinlaste jaoks tundub ekstreemselt külm on meiesuguste Antarktikas käinud ugrilaste jaoks lihtsalt tavaline talveilm, me pole siit vähemat oodanudki, nende jaoks on see üllatus ja liig. Sama kehtib lumerohkuse kohta.San Juanis otsustame õhtustada idamaises restoranis. Esialgu tundub, et Lonely Plan
et on jälle saanud hakkama tavapärase eksitamistrikiga: juhatatud aadressil pole ühtegi restorani moodi silti näha. On hoopis hiiglaslik palee moodi ehitis. Hiljem selgub, et seal asubki Liibüa-Süüria klubi.Kuna hotellitoa konditsioneer teeb sellist häält nagu mu isa T140K ja ventilaatori sisselülitamisel tundub, nagu magaksime ühes ruumis MI-6ga, avame lihtsalt akna tulikuumale välisõhule. Öö on igati vaevarikas. Njahh, on siiski olukordi, kus nii keskeurooplasel ja seda enam lõunaameeriklasel on ugrilase ees klimaatilise kohastumise eeliseid. See on täpselt üks neist.
No comments:
Post a Comment