Hommikul tuuakse mu capuccino voodisse. Aga mida ei ole on Raffaello komm! Küll aga on ees ootamas järjekordne jõeületus. Kell 9 hommikul jääkülma vette: kui teisele kaldale saame puristame mõlemad külmast. Üldiselt võib öelda, et mägijõgi on hirmus vaid eemalt vaadates, kui seal juba sees olla, p
ole jões endas midagi hirmsat, hirmus on vaid mõte, et ehk ei saagi enam kaldale.Vahetult enne baaslaagrit on nõlv täis guanacosid, viisaka inimesena pöördun ma neist esimese poole, tutvustan end ja tunnen huvi, kuidas tänavune suvi kah on ja kuidas paaritushooaeg on möödunud. Guanaco heidab mulle ühe pilgu ja pöördub tagasi oma rohututi juurde. 5 tunniga oleme baaslaagris, 3600 meetr
i kõrgusel. Guanacod on siin terve oru vallutanud,inimesi pole. Mul tekib hirm, et kui baasi jõuame, on me varustusekott lahti pakitud, guanaco istub kivil, jalg üle põlve,
minu uhke läkiläki peas, näsib küpsist ja küsib: "noh, Tarmo, millal õunateed saab"?
No comments:
Post a Comment