Puhkuseta pingutus on grupijuhi mõistuse perutama pannud: hommikul väidab ta, et näeb me telgi seinal Che Guevara kujutist (ma ei tea, kas ma enam julgengi temaga Lõuna-Ameerikasse tulla). Siis teatab, et peab oma passi vaatama, et kas ta ikka on seal alles. Kas teil ei hakkaks tsipa kõhe? Üleüldse hakkab me käitumine meenutama neid, kel rohkem ambitsioone kui nutikust: jätame puhkepäeva vahele ja lähme 3,5 tunniga 4400m kõrgusele, 1. laagrisse. Võrdlusmoment minu ja parmu vahel süveneb: loppis nägu, paistes silmad, punetav ja verd jooksev n
ina.1. laagris leiame 2 ülilahedat pässi: makk üürgab laulu marihuaanast, tätoveeritud sääremarjad, plastmassist päikeseprillid aastast 80. Vennastume. Vahetame meiliaadresse. Nad räägivad 50cm lumest tipus ja hirmsast külmast. Ei hakka neid jutuga oma külmast, tuulepealsest maast tüütama, näitame lihtsalt embleemi jopel: Antarktika. Pässid noogutavad lugupidav
alt. Õhtul Che õnneks välja ei ilmu, küll aga kontrollib Tarmo, kas ka mina passis alles olen.
No comments:
Post a Comment