Magan 14 tundi jutti ja unes näen kooke, palju kooke. Puhkepäev, vähemalt mul. Peamuul kobiseb ka midagi puhkusest, unustades, et grupijuht matkal puhkepäevi ei tunnista. Ta on juba seitsmest üleval, põletab me prügi. Kui daam ärkab, on cappucino ja halvaa serveeritud päiks
esoojale kivile, vaatega orule. Grupijuht on kärsitu, teeme toidu ja gaasi kiire inventuuri, muul saab turjale 15 kilo ja asub kuru poole teele. Kuru on 4800m kõrge, nõlv on väga järsk, grupijuht kahtleb, kas daam end sealt üldse üle veabki. Ma ei taha seda nõlva isegi mitte vaadata. Kuru on kavas ületada järgm
isel päeval et jõuda naaberorgu, Mercedario normaalmarsruudile.Mu puhkepäev on täis tihedaid toimetusi: hügieeni- ja raviprotseduurid. Metsik ümbrus on paraku mõjunud. Peeglist vaatab vastu sõjaprintsess Xena. Tarmo ütleb, et oleksin kui mingi masina vahele jäänud. Pesen valg
endava hambapastaga pead, loodetud blondeerivat efekti ei saabu (isegi mitte üksikute salkude kujul). Olen jõe ääres usinalt ametis kui pesumasin UPO2000, kui keegi otse mu selja taga norsatab. Muul. Koos mehega. Vestleme. Kui terve nädala oled näinud vaid oma meest (kes nagunii on pooleldi loom) on kohtumine teise inimolendiga sündmus. Pakun, et ta saab me ülejäänud toidu endale, kui viib alla me prahi ja tühjad gaasikanistrid. Diil. Ta küsib, kas Ramadal oli ka külm ja saab teada, et me tuleme nii külmalt maalt, et kohalike mäetippude külm on selle kõrval kui õrn merebriis. Isegi muul näib imestund.Tarmo on
tagasi 5 tunniga ja ütleb, et kuru on mulle füüsiliselt raskem kui oli Ramada tipp. Hakkan kahetsema, et muulamehelt saadud õuna üksi ära ei söönud.
No comments:
Post a Comment