Grupijuht on tõusnud väga vara nagu alati ja raporteerib rõõmsalt, et kuivanud põõsaste rohkuse tõttu on tal õnnestunud ärapõletatada kogu me mäelkogunenud praht. Me ei jätnud absoluutselt midagi maha peale orgaaniliste jäätmete. (Jah, ka kasutatud vetsupaberi põletasime ära, tehke palun järgi). Pärast Aconcagua nõlvade nägemist (kuhu minu arvates võiks paar järgmist aastat vaid sibide ekspeditsioone korraldada) on Ramada ja Mercedario puhtus peaaegu shokeeriv ja seda enam hoidmist väärt.
Laskudes teeme veel viimased pildid mäe taustal ja kahe tunniga oleme autotee alguses Laguna Blancas. Autojuht Ramon on eba-argentiinlaslikult punktuaalne. Ei minutitki hilinemist.
Sõit külla v
õtab tervelt 2 tundi ja meil on aega arutada järgmiste tundide detailide üle. Daam teatab resoluutselt, et ta kavatseb veeta vannitoas vähemalt tunni, grupijuht vastab, et kui nii, siis tema läheb basseini voolava veejoa alla. Koos riietega. Ei, siiski ilma.
Barrealis haukab kuumus meid valusalt: ka varjus on 35 kraadi.
Vannitoa jagamine siiski õnnestub kuidagi, kuigi esimesed minutid lähevad kõhnunud keha imetlemisele peeglist (ja seda mitte ainult daamil).
Ja siis astub lõhnastatud daam (nägu võietest läikimas) läbi sisehoovi, mööda pügatud muru valge linaga kaetud laua äärde, kus teda juba ootab külma õlle ja puhta klaasiga grupijuht. Vana leinapaju oksad, mille all me istume, ulatuvad maani ja võrastikus huikavad uniselt ja monotoonselt troopilised linnud.
Edasi tulevad mõnud basseini ääres. Ja siis pidulik õhtusöök. Õigus on taaskord me juhtival alpinismiteoreetikul Kristjan-Eerikul, kes on meid hoiatanud, et see, mis pärast mägesid tuleb võib tihti olla ohtlikumgi, kui mäed ise. Daami puhul peab see peaaegu paika. Ütlen lihtsalt, et ärge parem pärast 2 nädalat sportlikku tegevust üritage rinda pista 14,5-kraadise tummise veiniga. Daam igatahes vajas grupijuhi poolt käevangust toetamist, nagu Mercedario harjalgi, et tuppa jõuda.
No comments:
Post a Comment