Lorenzo juures ja tuul purjedes

Otsustame kohe hommikul, et Tarmost, kes juba enne reisi meenutas barbar Conanit võiks pisut tsiviliseeritum inimene saada. Selleks pöördume asjatundja poole. Asjatundja nimi on Lorenzo ning tema salongi nimi on loomulikult "Lorenzo juures". Kuniks ta armas mupsik assistent Tarmo pead peseb, uurib Lorenzo, kas me ka abielus oleme ja kui siis kui kaua. Ta ise abiellus 16 aastaselt (rõhutab ta traagilise tooniga hääles) ja see kestis 40 aastat. Naisest tundub järel olevat vaid foto seinal. Mu tähtis matrimoniaalne seisund annab Lorenzo silmis mulle õiguse Tarmo juuksepikkuse juures kaasa rääkida. Mupsikul on tegu abipeegli hoidmisega (et tähtis klient end ikka kogu aeg igast küljest näeks), sest tal tuleb kogu aeg naer peale, kui Lorenzo tähtsalt kääre lõgistab ja kolm korda minu arvamust üle küsib. Aeg-ajalt hõiskab Lorenzo: "tres bien"! Tema ema oli prantsuse keele õpetaja ja jutuajamise käigus selgub, et ka mina oskan prantsuse keelt.

Lõunastada otsustame taimetoidu buffees. Nagu ikka, ei piirdu sarnased asutused vaid keedukaalikate pakkumisega, vaid üritavad ka sulle ajupesu teha. Mängib õõvastav paani flöödi muusika ja sümboolikat on mitut sorti. Kliente on siin kolme sorti. Esimised on ilmselged fanaatikud. Ega nende elu siin lihasööjate paradiisis kuigi kerge olla saa. Põsed sissevajunud, nahk hall ja kuhtunud, silmis fanaatiline pilk üritab 2 seesugust minuga juttu teha. Naeratan vaid vabandavalt, kui kolmandat korda taldriku täis kuhjan. (ilmselt huvitab neid, mis huvitavat nahahaigust ma põen, et nina narmendab kui pidalitõbisel). Teised tüüpkliendid on lähedalasuvate kontorite rahvas, kes kasutab võimalust kaaluga odavat toitu tööl söömiseks kaasa osta. Nende tõttu on rammusa juustuga kaetud pastavaagnad kohe tühjad. Ja kolmandad on need, kes oleks võinud ehk nii aastat 10 tagasi selle peale tulla, et peale friikartulite on ka muid taimseid toite olemas. Koha omanikul on mustast termatiinist torbik peas ja ta peab end silmnähtavalt guruks. Kohalikke olusid arvestades ta seda ju ongi. Jätan mõtte, et klaas punast veini maitseks ta pastaga tunduvalt paremini kui porgandimehu enda teada, kui ta eksootilistelt klientidelt uurimatuleb, et kuidas siis maitses.

Üürime auto, varustame end suurema hulga joogiveega ja enne kõrbesse tuhisemist käime läbi linnalähedasest shampusevillimise koopast. Meil on tähtpäev tulemas. Shampus kulub ära.

Varaõhtuks jõuame Rodeo nimelisse linnakesse. Meil on eelinfo, et siin on mitmeid ööbimisvõimalusi. Käime need kõik läbi ja siis veel mõned ja mitte ainsaski pole meile kohta. Väsinud ja turris lähme veel ühte kohta, kus kuuleme jälle sama joru: kõik on kinni, kohti pole. Ja äkki astub restorani köögist välja itaallanna Carlotta, kes ütleb, et ärge muretsege, tahate ehk midagi juua, mu peigmees tuleb 10 minuti pärast, mõtleme midagi välja, helistame sõpradele. Märganud Tarmo pilku köögi suunas teeb ta meile 2 võileiba küüslauguvõide ja singiga. Peigmees Sebastian helistab sõber Marcelole, kellel on meile tuba. Tuleme Carlotta ja Sebastiani restorani õhtusöögile. Väga vahvad inimesed. Carlotta paneb meile kaasa 3 kooki hommikusöögiks.

Rodeo on väga omapärane linnake ja sel polemidagi pistmist ratsutamisega. Siin on 5 aastat tagasi mägijõest paisutatud järv, kuhu kogunevad üle maailma ... purjelaudurid! Nimelt kordub siin päevast-päeva sama ilmamuster: hommik on tuuletu ja vaikne, kell 1 hakkab vaikselt pihta ja kella 4-ks on väljas tõeline maru. Elektrijaama, mille tarvis järv paisutati aga polegi veel ehitatud.