Daam ei uinunud. Möllas torm, rappis me telki ja õhuaknast viskas lund sisse ja nördind daamile otse vastu nägu. Grupijuht norskas rahulolevalt. Plaan oli ärgata kelll 4, vaadata ilma ja minna võimalusel tippu. Kell 4 ulgus torm, nagu ka kell 7, kui grupijuht tähtsalt teed sebima hakkas. Kõigepealt teatas ta, et mu üks näopool on lilla, seejärel, et tal on mulle ettepanek. Kumbki mõte ei meeldinud mulle. Ettepanek oli: hakka sebima.
Tänu me isiklikule Pilvi Kirsile teadsime, et päev tuleb selge, s.t. et võime ka pärastlõunal tippu jõuda ja ikka on piisavalt nähtavust alla jõudmaks. Väga külm oli, harjale 6450 meetri kõrgusele jõudsime kahe tunniga. Tuul tuhises üle harja, nii et Tarmo püsis vaevu jalul. Ma ei julgenud harjale minna. Grupijuht tuli haaras daamil küünarnukist ja vedas mu kivi taha. Mul oli tuulest hing kinni. Vahepeal ma roomasin. O
li tahtmine püha üritust torpedeerida. Tipp oli 300 vertikaalset meetrit veel, lumelipus ja kohati järsk. No kuda, sellise tuulega? Grupijuht oli vankumatu
ja oma kindlameelsusega võitis ka tuule: kl 2 seisime tipus (püsti) ja kallistasime!Alla saime 1 tunni ja 45 minutiga. Ja kuna ma alati tipupäeval viilin, siis laskusime kuni pimedani pea baaslaagrini. Kokku 10 ja poole tunnine päev ja üle 5
000 kaotatud kcal. Pidulik eelroog juustust, küpisistest ja tuunast ja hõõgvein pulbrist (saadaval jällegi Nõmme matkapoes).13 päevaga 6400m ja 6770m mägi. Hakkan end peaaegu sportlaseks pidama.
No comments:
Post a Comment