Hommikul teeme tiiru kurioosse järve ääres. Miskipärast on mõned laudurid imestunud, et ma ujuda oskan. Hiljem sõidame mööda seda kanjonit, mis kuulsa tuule tekkes süüdi pidi olema.
Lõunastame Jachali nimelises linnakeses. On nii palav, et kõhkleme, kas suudame ik
ka üle päikeselõõsase inimtühja linna peaväljaku kõmpida. Inimesed siin võtavad oma siestat väga tõsiselt. Mingil määral on Argentina kolkakülad sarnased Kesk-Aasiaga: suurriikliku kombe kohaselt on igas külas keskväljak, kus troonib mingi büst või kellegi kuju. Erinevalt Kesk-Aasiast on aga Argentinas sellise külaväljaku läheduses ilmti
ngimata peidus tore kohalikest pungil söögikoht, kus saab maitsvat praeliha ja kus pudel veini maksab poole prae hinnast.Kõht liha täis, jätkuvad me kohtumised huvitavate inimestega. Söögikoha ukse taga napsab meil nööbist kinni prillitatud soliidne kõrend, kes osutub hollandi rattamatkajaks
. Rattamatkajal on ette näidata sõit Buenos Airesest Tulemaale ning soome keele oskus. Kui küsime, et miks ometi, vastab ta lihsalt: "lingvistiline huvi". Ilmselt on meil näol uskumatu ilme, sest ta peab vajalikuks oma oskusi demonstreerida ja hiilgab ka detailsete teadmistega Eestist (2 rattamatka). Järsku on platsis ka teine veidrik: rattamatkaja Inglismaalt, tundub, et neil on kaheskesi juba
pisut igav ja nad jääksid meiega meeleldi lobisema. Meil on aga muud plaanid. Ja kui ma nendega pilti tahan teha, muutuvad nad pisut tõrksaks. Mul tekib kohe kahtlus, et siin pole lihtsalt sõprusega tegu, vaid on veel midagi enamat, sõpruse sildi all käiakse siis koos maailmas väntamas, aga omal on kodus kindlasti naised, ühel ehk veel soomlane. Teadagi. Kui nüüd järgi mõelda, siis paistavad ka meie Uhhuduurid filmis mõnikord üsna intiimses valguses.
No comments:
Post a Comment