9. päev: kuru ületamine

Unes näen isa tehtud põdravorsti. Nõlva põrnitsen pahuralt. Tsiteerides


Eesti juhtivat alpinismiteoreetikut Kristjan-Eerikut: kus on uudsus?!?
Guanacod on selle nõlva ammu ristirästi läbi käinud. Tarmo arvab, et kahest uuest sokipaarist on mulle küllalt. Tõus on järsk. Korduvalt soovin, et oleksin guanaco. 4 ja poole tunniga oleme kurul. On tuisk ja marsi moodi maastik. Laskume suusatades mööda järsku moreeni guanacokarjani ja anname pühaliku lubaduse, et suu- ja sõrataudi naaberorust kaasa ei toonud. Mercedario baaslaager on inimtühi ja esialgu ei saa me arugi, et kohal oleme. 9 tunnine päev, 1200m tõusu ja sama palju laskumist, 3159 kaotatud kcal. Mu unistus põdravorstist süveneb.

8. matkapäev: puhkus baaslaagris

Magan 14 tundi jutti ja unes näen kooke, palju kooke. Puhkepäev, vähemalt mul. Peamuul kobiseb ka midagi puhkusest, unustades, et grupijuht matkal puhkepäevi ei tunnista. Ta on juba seitsmest üleval, põletab me prügi. Kui daam ärkab, on cappucino ja halvaa serveeritud päiksesoojale kivile, vaatega orule. Grupijuht on kärsitu, teeme toidu ja gaasi kiire inventuuri, muul saab turjale 15 kilo ja asub kuru poole teele. Kuru on 4800m kõrge, nõlv on väga järsk, grupijuht kahtleb, kas daam end sealt üldse üle veabki. Ma ei taha seda nõlva isegi mitte vaadata. Kuru on kavas ületada järgmisel päeval et jõuda naaberorgu, Mercedario normaalmarsruudile.

Mu puhkepäev on täis tihedaid toimetusi: hügieeni- ja raviprotseduurid. Metsik ümbrus on paraku mõjunud. Peeglist vaatab vastu sõjaprintsess Xena. Tarmo ütleb, et oleksin kui mingi masina vahele jäänud. Pesen valgendava hambapastaga pead, loodetud blondeerivat efekti ei saabu (isegi mitte üksikute salkude kujul). Olen jõe ääres usinalt ametis kui pesumasin UPO2000, kui keegi otse mu selja taga norsatab. Muul. Koos mehega. Vestleme. Kui terve nädala oled näinud vaid oma meest (kes nagunii on pooleldi loom) on kohtumine teise inimolendiga sündmus. Pakun, et ta saab me ülejäänud toidu endale, kui viib alla me prahi ja tühjad gaasikanistrid. Diil. Ta küsib, kas Ramadal oli ka külm ja saab teada, et me tuleme nii külmalt maalt, et kohalike mäetippude külm on selle kõrval kui õrn merebriis. Isegi muul näib imestund.
Tarmo on tagasi 5 tunniga ja ütleb, et kuru on mulle füüsiliselt raskem kui oli Ramada tipp. Hakkan kahetsema, et muulamehelt saadud õuna üksi ära ei söönud.

7. matkapäev: Ramada tipp

On tegelikult 1 põhjus, miks kell 4 hommiku telgist välja kobida: et imetleda tähistaevast. Mõistlik inimene poeks seejärel sooja magamiskotti tagasi, aga me rühime nõlva mööda üles. Ilmaga on vedanud: öö on tuuletu ja täiesti selge. Koos päiksega kerib ka harjal tuule üles, käiku lähevad nii läkiläkk kui sulejopp. Nõlv on lauge ja lõputu. Mulle hakkab tunduma, et lumine ümar tipp on üks suur Raffaello komm. Viimasel 200 meetril ütleb Tarmo, et mu tempo on sobilik 8000lisele mäele. Ma kähvan nördinult, et kas nüüd tahab ta, et ma temaga 8000lisi ka ronin või?!?
Aga au grupijuhile, kes nii täpselt mu liikumiskiiruse 5300 meetrilt 6400 meetrini välja arvestas, 5 minutit pärast tipust laskumist oleme pilves. Minetanud kogu daamilikkuse käitun kui parm: oksendan nõlval ja vajun laagris selili telki, saapad jalas ja jään kohe norinal magama. Edasi meenutab me matk anorektikute sundsöömalaagrit: Tarmo ütleb, et mind enne telgist välja ei lase (aga mul on kohe väga vaja minna) kui otse ta silme all välismaiste keemiakombinaatide kokkukeedetud pauerbaari ära söön (oleks siis veel Kasekese batoonike, eksole). Baaslaagrisse kappame 3 tunniga. Kokku 11 tunni pikkune päev. Õhtul pidulik pasta ja vein (tehtud pulbrist, saadaval Nõmme matkapoes).

6. matkapäev: ootan kuni pea järgi tuleb

Öösel ma ei maga, kuulan pahuralt kuidas Tarmo rahulikult noriseb, ta on kindlasti kogu õhu telgist oma 7-liitriste kopsudega ära hinganud! Mul pää valutab ja paha olla. Hommikul kaob grupijuht marsruudiluurele, et daami jalakestele laugeimad serpentiinid välja selgitada. Ülejäänud päeva käitun Tarmo sõnul kui imik: söön, magan ja vahel teen vinguvaid häälitsusi.

5. matkapäev: Ramada 3. laager

Ei ole vist küll täpselt teada, mitmendal loomise päeval lõi jumal mägedele rusu ja moreeninõlvad, igatahes heas tujus ta sel päeval küll olla ei saanud. Ehk oli tal koguni pohmell. Järsud, tüütud ja lõputud: astud sammu üles ja vajud pool tagasi ja nii 4 ja pool tundi järjest Ramada 3.laagrisse 5300 meetri kõrgusele. Kui varem kannatasime leitsaku käes, päike võttis ka läbi daami õhukese (siidi)kinda, nii, et mul on nüüd parem käsi ketshupivärvi, villis ja kuuluks justkui 40 aastat vanemale isendile, siis nüüd on külm, kõle ja tuuline.

4. matkapäev: Ramada 2. laager

Hommikul viib tuul nuudlid mu lusikalt, enne kui nad suhu jõuavad. Loeme seda heaks endeks ja tõuseme 2 tunni ja 15 minutiga 4550 meetri kõrgusele. On hirmus leitsak, varju leiab vaid telgist ja tundetu grupijuht väidab, et ma isegi norskan, mis on alatu laim: daam juba ei norska!

3. matkapäev: Ramada 1. laager

Hommikul saan tee voodisse, kuid jälle puudub Raffaello komm! Kuna enesetunne on hää, otsustame puhkepäeva vahele jätta ja tõuseme 4 tunni ja 30 minutiga 4200m kõrgusele. Me grupijuht omandab lisaks ka grupi peamuula tiitli, ta viib koti toidu ja kassidega 5000m kõrgusele ja jagab mulle sealt raadio teel korraldusi, kuidas telgis käituda. Oleme seekord hambuni varustatud, lisaks raadiosaatjatele on meil kaasas ka sateliittelefon, kuhu meile saab tasuta sõnumeid saata - tehke nii: http://iridium.com, valid Send a Satellite Message, lisad numbrireale, mis seal juba ees on, numbri 31514498 ja saad 16o tähemärgi ulatuses tasuta sõnumineerida.
Ootame sõnumeid väga.