Daami dramaatiline taaskohtumine Malbeciga

Ärkan vara ja mõtlen kõigepealt Raffaello kommist, muidugi. Daam minus soovib piiramatut juurdepääsu voolavale soojale veele ning oma lõhnastatud võietele, toitlustusosakonna juhataja juurdleb, kas kokkukuivanud magu on võimeline kohe esimesel päeval steiki seedima ja kommunikatsiooniosakonna juhataja on loomulikult huvitatud kiirest külmast õllest, daam lisab sinna mõttes juurde ka puhtusest sädeleva klaasi.

Grupijuht on tõusnud väga vara nagu alati ja raporteerib rõõmsalt, et kuivanud põõsaste rohkuse tõttu on tal õnnestunud ärapõletatada kogu me mäelkogunenud praht. Me ei jätnud absoluutselt midagi maha peale orgaaniliste jäätmete. (Jah, ka kasutatud vetsupaberi põletasime ära, tehke palun järgi). Pärast Aconcagua nõlvade nägemist (kuhu minu arvates võiks paar järgmist aastat vaid sibide ekspeditsioone korraldada) on Ramada ja Mercedario puhtus peaaegu shokeeriv ja seda enam hoidmist väärt.

Laskudes teeme veel viimased pildid mäe taustal ja kahe tunniga oleme autotee alguses Laguna Blancas. Autojuht Ramon on eba-argentiinlaslikult punktuaalne. Ei minutitki hilinemist.
Sõit külla võtab tervelt 2 tundi ja meil on aega arutada järgmiste tundide detailide üle. Daam teatab resoluutselt, et ta kavatseb veeta vannitoas vähemalt tunni, grupijuht vastab, et kui nii, siis tema läheb basseini voolava veejoa alla. Koos riietega. Ei, siiski ilma.

Barrealis haukab kuumus meid valusalt: ka varjus on 35 kraadi.
Vannitoa jagamine siiski õnnestub kuidagi, kuigi esimesed minutid lähevad kõhnunud keha imetlemisele peeglist (ja seda mitte ainult daamil).

Ja siis astub lõhnastatud daam (nägu võietest läikimas) läbi sisehoovi, mööda pügatud muru valge linaga kaetud laua äärde, kus teda juba ootab külma õlle ja puhta klaasiga grupijuht. Vana leinapaju oksad, mille all me istume, ulatuvad maani ja võrastikus huikavad uniselt ja monotoonselt troopilised linnud.

Edasi tulevad mõnud basseini ääres. Ja siis pidulik õhtusöök. Õigus on taaskord me juhtival alpinismiteoreetikul Kristjan-Eerikul, kes on meid hoiatanud, et see, mis pärast mägesid tuleb võib tihti olla ohtlikumgi, kui mäed ise. Daami puhul peab see peaaegu paika. Ütlen lihtsalt, et ärge parem pärast 2 nädalat sportlikku tegevust üritage rinda pista 14,5-kraadise tummise veiniga. Daam igatahes vajas grupijuhi poolt käevangust toetamist, nagu Mercedario harjalgi, et tuppa jõuda.

13. päev: Mercedario tipp

Daam ei uinunud. Möllas torm, rappis me telki ja õhuaknast viskas lund sisse ja nördind daamile otse vastu nägu. Grupijuht norskas rahulolevalt. Plaan oli ärgata kelll 4, vaadata ilma ja minna võimalusel tippu. Kell 4 ulgus torm, nagu ka kell 7, kui grupijuht tähtsalt teed sebima hakkas. Kõigepealt teatas ta, et mu üks näopool on lilla, seejärel, et tal on mulle ettepanek. Kumbki mõte ei meeldinud mulle. Ettepanek oli: hakka sebima.
Tänu me isiklikule Pilvi Kirsile teadsime, et päev tuleb selge, s.t. et võime ka pärastlõunal tippu jõuda ja ikka on piisavalt nähtavust alla jõudmaks. Väga külm oli, harjale 6450 meetri kõrgusele jõudsime kahe tunniga. Tuul tuhises üle harja, nii et Tarmo püsis vaevu jalul. Ma ei julgenud harjale minna. Grupijuht tuli haaras daamil küünarnukist ja vedas mu kivi taha. Mul oli tuulest hing kinni. Vahepeal ma roomasin. Oli tahtmine püha üritust torpedeerida. Tipp oli 300 vertikaalset meetrit veel, lumelipus ja kohati järsk. No kuda, sellise tuulega? Grupijuht oli vankumatu ja oma kindlameelsusega võitis ka tuule: kl 2 seisime tipus (püsti) ja kallistasime!
Alla saime 1 tunni ja 45 minutiga. Ja kuna ma alati tipupäeval viilin, siis laskusime kuni pimedani pea baaslaagrini. Kokku 10 ja poole tunnine päev ja üle 5000 kaotatud kcal. Pidulik eelroog juustust, küpisistest ja tuunast ja hõõgvein pulbrist (saadaval jällegi Nõmme matkapoes).
13 päevaga 6400m ja 6770m mägi. Hakkan end peaaegu sportlaseks pidama.

12. matkapäev: Mercedario 3. laager

Ilm on me vastu armuline: tuul lõõtsub tiba vaiksemalt. Oleme kribinal 5500m kõrgusel. Lund on, aga see on kõva, siin on tshehhide telk. Kadestame neid hea tipuilma pärast: kohati on palav ja tuuletu. Liigume lauget lumekoorikut pidi 5900m-ni. Siin peaks olema laagrikoht, kuid mida pole on lauge plats. Allapoole minna ja kõrgust kaotada ka ei tahaks. Kügeleme nõlval, sõber tuul on ka jälle kohal ja palju külmem kui all. Toitlustusosakonna juhataja teeb paar väga rahulolematut kraaksatust. Grupijuht reageerib operatiivselt, suundume nõlvalt kaussi ja kaabime endale tasase telgialuse. Toitlustusosakonna juhataja rahuneb alles siis, kui tal suur kausitäis auravat kartuliputru nina ees on. Tarmo ei väsi imestamast mu hiiglaslikku isu ka üle 6000 meetri kõrgusel. Sõber tuul muutub aina pealetükkivamaks. Daamil läheb käiku lehter! Grupp jõuab mängleva kergusega konsensusele: daam antarktilistes tingimustes oma ilu ja tervist ei ohusta. Grupijuht teeb oma valikud ise. Oleme tipuvalmis 3 päeva. Kui ilm ei koopereeru, siis alla.

11. päev: Mercedario 2. laager

Päeva halvim uudis on, et halvaa saab kohe hommikul otsa. Tõuseme 4 tunniga 2. laagrisse 51oo meetri kõrgusele. Siin on 2 tshehhi: mees ja naine. Argentiina pässid väitsid, et nad on austerlased. Vedas, et me kohe nende telgi kõrvale jõudes joodeldama ei hakanud. Tshehhid ei räägi miskit head: üleval väga paks lumi ja tormituul, nende 2 grupiliiget on 5500 meetri kõrgusel ja üritavad järgmisel päeval tippu: kõrgemale olevat võimatu telki panna, tuul viib minema. Siingi on iilid nii 20 m/s. Grupijuht on juba tõre ja närvis. Ütlen ausalt, sellise tuulega ei lähe ma telgist üle 3m kaugusele.

10. päev: Mercedario 1. laager

Puhkuseta pingutus on grupijuhi mõistuse perutama pannud: hommikul väidab ta, et näeb me telgi seinal Che Guevara kujutist (ma ei tea, kas ma enam julgengi temaga Lõuna-Ameerikasse tulla). Siis teatab, et peab oma passi vaatama, et kas ta ikka on seal alles. Kas teil ei hakkaks tsipa kõhe? Üleüldse hakkab me käitumine meenutama neid, kel rohkem ambitsioone kui nutikust: jätame puhkepäeva vahele ja lähme 3,5 tunniga 4400m kõrgusele, 1. laagrisse. Võrdlusmoment minu ja parmu vahel süveneb: loppis nägu, paistes silmad, punetav ja verd jooksev nina.
1. laagris leiame 2 ülilahedat pässi: makk üürgab laulu marihuaanast, tätoveeritud sääremarjad, plastmassist päikeseprillid aastast 80. Vennastume. Vahetame meiliaadresse. Nad räägivad 50cm lumest tipus ja hirmsast külmast. Ei hakka neid jutuga oma külmast, tuulepealsest maast tüütama, näitame lihtsalt embleemi jopel: Antarktika. Pässid noogutavad lugupidavalt. Õhtul Che õnneks välja ei ilmu, küll aga kontrollib Tarmo, kas ka mina passis alles olen.

9. päev: kuru ületamine

Unes näen isa tehtud põdravorsti. Nõlva põrnitsen pahuralt. Tsiteerides


Eesti juhtivat alpinismiteoreetikut Kristjan-Eerikut: kus on uudsus?!?
Guanacod on selle nõlva ammu ristirästi läbi käinud. Tarmo arvab, et kahest uuest sokipaarist on mulle küllalt. Tõus on järsk. Korduvalt soovin, et oleksin guanaco. 4 ja poole tunniga oleme kurul. On tuisk ja marsi moodi maastik. Laskume suusatades mööda järsku moreeni guanacokarjani ja anname pühaliku lubaduse, et suu- ja sõrataudi naaberorust kaasa ei toonud. Mercedario baaslaager on inimtühi ja esialgu ei saa me arugi, et kohal oleme. 9 tunnine päev, 1200m tõusu ja sama palju laskumist, 3159 kaotatud kcal. Mu unistus põdravorstist süveneb.

8. matkapäev: puhkus baaslaagris

Magan 14 tundi jutti ja unes näen kooke, palju kooke. Puhkepäev, vähemalt mul. Peamuul kobiseb ka midagi puhkusest, unustades, et grupijuht matkal puhkepäevi ei tunnista. Ta on juba seitsmest üleval, põletab me prügi. Kui daam ärkab, on cappucino ja halvaa serveeritud päiksesoojale kivile, vaatega orule. Grupijuht on kärsitu, teeme toidu ja gaasi kiire inventuuri, muul saab turjale 15 kilo ja asub kuru poole teele. Kuru on 4800m kõrge, nõlv on väga järsk, grupijuht kahtleb, kas daam end sealt üldse üle veabki. Ma ei taha seda nõlva isegi mitte vaadata. Kuru on kavas ületada järgmisel päeval et jõuda naaberorgu, Mercedario normaalmarsruudile.

Mu puhkepäev on täis tihedaid toimetusi: hügieeni- ja raviprotseduurid. Metsik ümbrus on paraku mõjunud. Peeglist vaatab vastu sõjaprintsess Xena. Tarmo ütleb, et oleksin kui mingi masina vahele jäänud. Pesen valgendava hambapastaga pead, loodetud blondeerivat efekti ei saabu (isegi mitte üksikute salkude kujul). Olen jõe ääres usinalt ametis kui pesumasin UPO2000, kui keegi otse mu selja taga norsatab. Muul. Koos mehega. Vestleme. Kui terve nädala oled näinud vaid oma meest (kes nagunii on pooleldi loom) on kohtumine teise inimolendiga sündmus. Pakun, et ta saab me ülejäänud toidu endale, kui viib alla me prahi ja tühjad gaasikanistrid. Diil. Ta küsib, kas Ramadal oli ka külm ja saab teada, et me tuleme nii külmalt maalt, et kohalike mäetippude külm on selle kõrval kui õrn merebriis. Isegi muul näib imestund.
Tarmo on tagasi 5 tunniga ja ütleb, et kuru on mulle füüsiliselt raskem kui oli Ramada tipp. Hakkan kahetsema, et muulamehelt saadud õuna üksi ära ei söönud.