Suure Revolutsionääri kodu

Cordobast oli meil kõrini (me ei ole just suured miljonilinnade austajad) ja sõitsime kohe hommikul Alta Gracia nimelisse väikelinna, mis hiilgab maailmaajaloos sellega, et siin veetis oma nooruspõlve Ernesto Che Guevara. Külastame meiegi suure revolutsionääri lapsepõlvekodu-majamuuseumi. Muuseum on suurepäraselt organiseeritud ning saame ülevaatliku inglisekeelse brozhüüri, mis aitab meil kõiki väljapanekuid mõista. Muuhulgas saame teada, et Che ema oli üks piirkonna moodsamaid daame, kes omakandi naiste seast esimesena avalikus kohas suitsetama hakkas (kust mujalt pojalgi see sigarijäramise komme, eks). Samuti, et Che kandis oma kelmikat baretti ka oma pulmas ja veel seda, et Kongos revolutsiooni käivitades saatis ta koju krokodillipildiga postkaarte.

Üle kõige aga pakub meile huvi tema ajalooline jalgratas, millega ta Lõuna-Ameerikas niikaua ringi sõitis, kuni revolutsioon talle pähe lõi. (Hiljem vahetas ta selle küll seksikama mootorratta vastu, mis ka välja pandud oli). Siit ka meie järeldus: kõik revolutsioonilised ideed saavad alguse jalgrattast!

Che muuseum paistis silma veel selle poolest, et seal oli üks väheseid tualette, mille uks ka lukku käis. Ei saanudki aru, kas neil käib vetsudes massiline süstimine või mingi muu ebasihipärane ja taunitav tegevus, igatahes ukse lukustamine on selline tabu, et vähimgi võimalus seda teha on kindlalt likvideeritud. Revolutsionääri kodus siiski teisiti (ehk tingituna faktist, seal käisid nii Fidel Castro kui Hugo Chavez samal ajal?)

Õhtul otsustame, et viimane aeg proovida ära see päris asi ja süüa klassikaline grillvalik kahele. Selle valiku üle rõõmustasid küll tegelikult peamiselt kohalikud kodutud koerad, kes enamuse endale said. Mulle tegelikult meeldivad väga need maad ja kultuurid, kus söömist tõsiselt võetakse, kus on enam kui sobilik olla keskelt ümar kui rõõmus rõngassai ja kogu seda ilu ei katsuta kuidagi varjata. Nii tõsiselt lihasöömist võtta nagu argentiinlased käis siiski üle me inimvõimete piiride. Mina peaksin selleks ilmselt rohkem treenima kui mägironimise tarvis. Parim tükk valikust oli muidugi harknääre, mida suutsin ka Tarmo sööma meelitada (tegelikult oli ju temal see Annibali nimeline sõber).

Cordoba

Hommikul oli daamil suur nõrkus. Selle peamiseks põhjuseks olid muidugi endiselt peas ringikäivad kihisevad mullid. Sõitsime Argentina suuruselt teise linna Cordobasse ning räiges kuumuses lõunasöögipaika valides tundus mulle, et see päev on raskem kui misiganes tipupäev. Kuumust leevendab siinmail suurepäraselt jäätis, mis on imehea ja millel näiteks ainult shokolaadisorte on kokku üle kümne!
Õhtu veetsime taas jesuutide arhitektuuri seltsis. Seda on Cordobas terve kvartal. Ja siis veel muidugi kirikud. LP oli seda taevani kiitnud, kuid noh, ameeriklasest reisiraamatu autorit ei tasu ses asjas väga usaldada: nende arust on ka see, kui kaks 50-aastast telliskivi on kokku trehvanud ahhetamist väärt.

Tähtpäev

Tähtsa tähtpäeva puhul otsustasime sõita vaatama 18. sajandist pärinevaid jesuiitide kiriklaid ja elupaiku Santa Catalinas ja Jesus Marias. Jesuudid, tuleb tunnistada, teadsid kuidas elada ja asju ajada. Elupaigad oli neil kenasti rohetavate küngaste vahel, ei mingit kõrbekuumust. Kui omal ajal müütasid nad siin veini, et Cordobas asuvat ülikooli ülal pidada, siis nüüd oli ühe mõisa kõrval nende endi vanad asjad müügiks pandud. Kuhu tulu läheb, seda ei mainitud, aga teades jesuuite on neil kindlasti midagi jälle plaanis, hoidke silmad lahti!

Pärastlõunal jõime oma villa aias ära vastavaks puhuks varutud shampuse koos oliivide ja arbuusiga. Õhtustasime linna ainsas paigas, kus pakuti curryt ning mullijooki kulus veel omajagu.

Argentina ralli

Hommikul ütleb Tarmo otsustavalt: täna sõidame kruustateed mööda, et lõigata.
Tarmo kihutab läbi pampa kui Marko Märtin Argentina etapil, nii et kruus lendab. Daamilt kostub aeg-ajalt kaeblikke ja protesteerivaid häälitsusi ning solvunud kõõksatusi, mis jäetakse paraku tähelepanuta. Just siis, kui mul tekib tunne, et nüüd kohe on meil terve Argentina läbitud ütleb Tarmo, et pool teest on juba läbi. Pampa on siinmail tõesti lõputu. Isegi põõsa taha ei saa soliidselt minna, sest igas põõsas passib mõni lehm või halvemal juhul pull, kes me peale möriseb.

Äranäinud, kus ja kuidas valmib steik, jõuame oliivide ja arbuuside piirkonda. Maitseme umbes kaheksat sorti oliive ja soetame endale kolm purki hõrgutistega.
Ühes nimetus bensiinijaamas juhtub ime: leian Raffaello kommid! Nüüdsest vaatan bensiinijaamu hoopis uue pilguga. Peaaegu nagu pühamuid.
Sealsamas juhtub teinegi tore lugu. Üks mees on müütamas korvist kohalikke salaamisid ja juuste ja mina kes ma alati olen valmis tundma huvi toiduainete vastu, mille rasvaprotsent onvähemalt 30, torkan samti nina korvi, et kaupa uurida. Teatan talle kahetsevalt, et juustutükk on paraku liiga suur ja et nii palju juustu ma tõesti ei vaja hetkel, mees mõõdab mind ja ütleb: "sa oled modell". Ja et asi oleks kindel, kordab ta sama asja hiljem Tarmole. (St. et mina olen modell, mitte Tarmo). Ülejäänud päeva üritan modellilikult suud muigutada ja võtan dramaatilisi poose.

Peatume La Cumbre nimelises kohas, mis on kohalike kuurort. Inimesed sõidavad palavalt tasandikult siia 1500 meetri kõrgusele jahedamat õhku hingama. Kuurordile kohaselt on siin suur valik basseiniga villasid ja ka meie leiame oma.

Laupäeva õhtu puhul toimub linna keskväljakul folkkontsert. Joome platsi ääres õlut ja kuulame. Minu arvates on muusika parem kui 2/3 Viljandi folgi esinejatest. Tarmo arvates ei ole seda võimalik üle 15 minuti kuulata. Nagu alati on tõde kusagil vahepeal.

Need mehed, kes rattaga sõidavad

Hommikul teeme tiiru kurioosse järve ääres. Miskipärast on mõned laudurid imestunud, et ma ujuda oskan. Hiljem sõidame mööda seda kanjonit, mis kuulsa tuule tekkes süüdi pidi olema.
Lõunastame Jachali nimelises linnakeses. On nii palav, et kõhkleme, kas suudame ikka üle päikeselõõsase inimtühja linna peaväljaku kõmpida. Inimesed siin võtavad oma siestat väga tõsiselt. Mingil määral on Argentina kolkakülad sarnased Kesk-Aasiaga: suurriikliku kombe kohaselt on igas külas keskväljak, kus troonib mingi büst või kellegi kuju. Erinevalt Kesk-Aasiast on aga Argentinas sellise külaväljaku läheduses ilmtingimata peidus tore kohalikest pungil söögikoht, kus saab maitsvat praeliha ja kus pudel veini maksab poole prae hinnast.
Kõht liha täis, jätkuvad me kohtumised huvitavate inimestega. Söögikoha ukse taga napsab meil nööbist kinni prillitatud soliidne kõrend, kes osutub hollandi rattamatkajaks. Rattamatkajal on ette näidata sõit Buenos Airesest Tulemaale ning soome keele oskus. Kui küsime, et miks ometi, vastab ta lihsalt: "lingvistiline huvi". Ilmselt on meil näol uskumatu ilme, sest ta peab vajalikuks oma oskusi demonstreerida ja hiilgab ka detailsete teadmistega Eestist (2 rattamatka). Järsku on platsis ka teine veidrik: rattamatkaja Inglismaalt, tundub, et neil on kaheskesi juba pisut igav ja nad jääksid meiega meeleldi lobisema. Meil on aga muud plaanid. Ja kui ma nendega pilti tahan teha, muutuvad nad pisut tõrksaks. Mul tekib kohe kahtlus, et siin pole lihtsalt sõprusega tegu, vaid on veel midagi enamat, sõpruse sildi all käiakse siis koos maailmas väntamas, aga omal on kodus kindlasti naised, ühel ehk veel soomlane. Teadagi. Kui nüüd järgi mõelda, siis paistavad ka meie Uhhuduurid filmis mõnikord üsna intiimses valguses.

Lorenzo juures ja tuul purjedes

Otsustame kohe hommikul, et Tarmost, kes juba enne reisi meenutas barbar Conanit võiks pisut tsiviliseeritum inimene saada. Selleks pöördume asjatundja poole. Asjatundja nimi on Lorenzo ning tema salongi nimi on loomulikult "Lorenzo juures". Kuniks ta armas mupsik assistent Tarmo pead peseb, uurib Lorenzo, kas me ka abielus oleme ja kui siis kui kaua. Ta ise abiellus 16 aastaselt (rõhutab ta traagilise tooniga hääles) ja see kestis 40 aastat. Naisest tundub järel olevat vaid foto seinal. Mu tähtis matrimoniaalne seisund annab Lorenzo silmis mulle õiguse Tarmo juuksepikkuse juures kaasa rääkida. Mupsikul on tegu abipeegli hoidmisega (et tähtis klient end ikka kogu aeg igast küljest näeks), sest tal tuleb kogu aeg naer peale, kui Lorenzo tähtsalt kääre lõgistab ja kolm korda minu arvamust üle küsib. Aeg-ajalt hõiskab Lorenzo: "tres bien"! Tema ema oli prantsuse keele õpetaja ja jutuajamise käigus selgub, et ka mina oskan prantsuse keelt.

Lõunastada otsustame taimetoidu buffees. Nagu ikka, ei piirdu sarnased asutused vaid keedukaalikate pakkumisega, vaid üritavad ka sulle ajupesu teha. Mängib õõvastav paani flöödi muusika ja sümboolikat on mitut sorti. Kliente on siin kolme sorti. Esimised on ilmselged fanaatikud. Ega nende elu siin lihasööjate paradiisis kuigi kerge olla saa. Põsed sissevajunud, nahk hall ja kuhtunud, silmis fanaatiline pilk üritab 2 seesugust minuga juttu teha. Naeratan vaid vabandavalt, kui kolmandat korda taldriku täis kuhjan. (ilmselt huvitab neid, mis huvitavat nahahaigust ma põen, et nina narmendab kui pidalitõbisel). Teised tüüpkliendid on lähedalasuvate kontorite rahvas, kes kasutab võimalust kaaluga odavat toitu tööl söömiseks kaasa osta. Nende tõttu on rammusa juustuga kaetud pastavaagnad kohe tühjad. Ja kolmandad on need, kes oleks võinud ehk nii aastat 10 tagasi selle peale tulla, et peale friikartulite on ka muid taimseid toite olemas. Koha omanikul on mustast termatiinist torbik peas ja ta peab end silmnähtavalt guruks. Kohalikke olusid arvestades ta seda ju ongi. Jätan mõtte, et klaas punast veini maitseks ta pastaga tunduvalt paremini kui porgandimehu enda teada, kui ta eksootilistelt klientidelt uurimatuleb, et kuidas siis maitses.

Üürime auto, varustame end suurema hulga joogiveega ja enne kõrbesse tuhisemist käime läbi linnalähedasest shampusevillimise koopast. Meil on tähtpäev tulemas. Shampus kulub ära.

Varaõhtuks jõuame Rodeo nimelisse linnakesse. Meil on eelinfo, et siin on mitmeid ööbimisvõimalusi. Käime need kõik läbi ja siis veel mõned ja mitte ainsaski pole meile kohta. Väsinud ja turris lähme veel ühte kohta, kus kuuleme jälle sama joru: kõik on kinni, kohti pole. Ja äkki astub restorani köögist välja itaallanna Carlotta, kes ütleb, et ärge muretsege, tahate ehk midagi juua, mu peigmees tuleb 10 minuti pärast, mõtleme midagi välja, helistame sõpradele. Märganud Tarmo pilku köögi suunas teeb ta meile 2 võileiba küüslauguvõide ja singiga. Peigmees Sebastian helistab sõber Marcelole, kellel on meile tuba. Tuleme Carlotta ja Sebastiani restorani õhtusöögile. Väga vahvad inimesed. Carlotta paneb meile kaasa 3 kooki hommikusöögiks.

Rodeo on väga omapärane linnake ja sel polemidagi pistmist ratsutamisega. Siin on 5 aastat tagasi mägijõest paisutatud järv, kuhu kogunevad üle maailma ... purjelaudurid! Nimelt kordub siin päevast-päeva sama ilmamuster: hommik on tuuletu ja vaikne, kell 1 hakkab vaikselt pihta ja kella 4-ks on väljas tõeline maru. Elektrijaama, mille tarvis järv paisutati aga polegi veel ehitatud.

Grupijuhi kohanemisraskused ja Warsteinerijanused kõrbes

Hommikusöögist ei jäta me kübetki järgi. Värskeltpressitud apelsinimahla laseme mitu korda juurde tuua. Daam limpsib ebadaamilikult veel puhtaks ka värske virsikumoosi kausi.
Grupijuht ilmutab kohanemisraskusi hea eluga. Kui mina basseini serval rõõmsalt peesitan, ujub tema pool tundi edasi-tagasi nii et vesi vahutab, kohutades sellega shikki kullaga koormatud vanadaami, kes meiega basseiniäärset jagab.
Lõunastada otsustame kohalikus saksa restoranis. Oleme sellest omajagu intrigeeritud, et siin, täielikus külakolkas on keegi sakslane: miks ta siin redutab? Tänavanurgal on skeem, kuidas sinna jõuda ja Tarmo on me posada omanikult ka juhiseid küsinud. Ometi pole me pärast kilomeetrist rännakut lõõskava päikese all kohal, selle asemel satume pesumajja. Kaks Warsteinerijanust kõrbes. Seda paremini külm õlu muidugi maitseb, kui pärast kohale jõuame.

Pärastlõunal sõidame bussiga San Juani. Küla teisest servast tulevad peale tšehhid koos 5-liitrise veinipunsuga. Need 2, kes päev enne meid tipus käisid on tõelised budjäärid. Tarmo teretab neid ja õnnitleb. Need 2, keda allpool kohtasime ei tunne meid esialgu ära. Kõigi näod on mornid. Selgub, et nad ei jõudnudki tippu. 150 meetrit enne, kell pool neli pärastlõunal pöörasid tagasi. Liiga tugev tuul. Küsivad, kas meie jõudsime. Tarmo lihtsalt särab. Tšehhid mõõdavad mu kõrsikjaid jalgu ja nende näob muutuvad veel mornimaks.

Bussisõit on pikk ja meil on aega arutleda oma õnnestumiste põhjuste üle. Üks on selge: meie varustus on üle prahi, valmistusime pea nagu Antarkikaks. Pole mõtet Ande alahinnata ja neid ainult pildilt vaadates pidada soojadeks, lumeta mägedeks. Sellist külma, nagu Mercedario tipupäeva algul väidab Tarmo, on ta harva tundnud. Me mõlema varbad külmetasid kahekordsetes plastsaabastes. Mida tšehhid nahksaabastega tundma pidid ei taha me ette kujutadagi (igaks juhuks ei küsi ka). Vähemoluline pole ilmselt ka see, et ilm, mis tšehhide ja argentiinlaste jaoks tundub ekstreemselt külm on meiesuguste Antarktikas käinud ugrilaste jaoks lihtsalt tavaline talveilm, me pole siit vähemat oodanudki, nende jaoks on see üllatus ja liig. Sama kehtib lumerohkuse kohta.

San Juanis otsustame õhtustada idamaises restoranis. Esialgu tundub, et Lonely Planet on jälle saanud hakkama tavapärase eksitamistrikiga: juhatatud aadressil pole ühtegi restorani moodi silti näha. On hoopis hiiglaslik palee moodi ehitis. Hiljem selgub, et seal asubki Liibüa-Süüria klubi.

Kuna hotellitoa konditsioneer teeb sellist häält nagu mu isa T140K ja ventilaatori sisselülitamisel tundub, nagu magaksime ühes ruumis MI-6ga, avame lihtsalt akna tulikuumale välisõhule. Öö on igati vaevarikas. Njahh, on siiski olukordi, kus nii keskeurooplasel ja seda enam lõunaameeriklasel on ugrilase ees klimaatilise kohastumise eeliseid. See on täpselt üks neist.

Daami dramaatiline taaskohtumine Malbeciga

Ärkan vara ja mõtlen kõigepealt Raffaello kommist, muidugi. Daam minus soovib piiramatut juurdepääsu voolavale soojale veele ning oma lõhnastatud võietele, toitlustusosakonna juhataja juurdleb, kas kokkukuivanud magu on võimeline kohe esimesel päeval steiki seedima ja kommunikatsiooniosakonna juhataja on loomulikult huvitatud kiirest külmast õllest, daam lisab sinna mõttes juurde ka puhtusest sädeleva klaasi.

Grupijuht on tõusnud väga vara nagu alati ja raporteerib rõõmsalt, et kuivanud põõsaste rohkuse tõttu on tal õnnestunud ärapõletatada kogu me mäelkogunenud praht. Me ei jätnud absoluutselt midagi maha peale orgaaniliste jäätmete. (Jah, ka kasutatud vetsupaberi põletasime ära, tehke palun järgi). Pärast Aconcagua nõlvade nägemist (kuhu minu arvates võiks paar järgmist aastat vaid sibide ekspeditsioone korraldada) on Ramada ja Mercedario puhtus peaaegu shokeeriv ja seda enam hoidmist väärt.

Laskudes teeme veel viimased pildid mäe taustal ja kahe tunniga oleme autotee alguses Laguna Blancas. Autojuht Ramon on eba-argentiinlaslikult punktuaalne. Ei minutitki hilinemist.
Sõit külla võtab tervelt 2 tundi ja meil on aega arutada järgmiste tundide detailide üle. Daam teatab resoluutselt, et ta kavatseb veeta vannitoas vähemalt tunni, grupijuht vastab, et kui nii, siis tema läheb basseini voolava veejoa alla. Koos riietega. Ei, siiski ilma.

Barrealis haukab kuumus meid valusalt: ka varjus on 35 kraadi.
Vannitoa jagamine siiski õnnestub kuidagi, kuigi esimesed minutid lähevad kõhnunud keha imetlemisele peeglist (ja seda mitte ainult daamil).

Ja siis astub lõhnastatud daam (nägu võietest läikimas) läbi sisehoovi, mööda pügatud muru valge linaga kaetud laua äärde, kus teda juba ootab külma õlle ja puhta klaasiga grupijuht. Vana leinapaju oksad, mille all me istume, ulatuvad maani ja võrastikus huikavad uniselt ja monotoonselt troopilised linnud.

Edasi tulevad mõnud basseini ääres. Ja siis pidulik õhtusöök. Õigus on taaskord me juhtival alpinismiteoreetikul Kristjan-Eerikul, kes on meid hoiatanud, et see, mis pärast mägesid tuleb võib tihti olla ohtlikumgi, kui mäed ise. Daami puhul peab see peaaegu paika. Ütlen lihtsalt, et ärge parem pärast 2 nädalat sportlikku tegevust üritage rinda pista 14,5-kraadise tummise veiniga. Daam igatahes vajas grupijuhi poolt käevangust toetamist, nagu Mercedario harjalgi, et tuppa jõuda.

13. päev: Mercedario tipp

Daam ei uinunud. Möllas torm, rappis me telki ja õhuaknast viskas lund sisse ja nördind daamile otse vastu nägu. Grupijuht norskas rahulolevalt. Plaan oli ärgata kelll 4, vaadata ilma ja minna võimalusel tippu. Kell 4 ulgus torm, nagu ka kell 7, kui grupijuht tähtsalt teed sebima hakkas. Kõigepealt teatas ta, et mu üks näopool on lilla, seejärel, et tal on mulle ettepanek. Kumbki mõte ei meeldinud mulle. Ettepanek oli: hakka sebima.
Tänu me isiklikule Pilvi Kirsile teadsime, et päev tuleb selge, s.t. et võime ka pärastlõunal tippu jõuda ja ikka on piisavalt nähtavust alla jõudmaks. Väga külm oli, harjale 6450 meetri kõrgusele jõudsime kahe tunniga. Tuul tuhises üle harja, nii et Tarmo püsis vaevu jalul. Ma ei julgenud harjale minna. Grupijuht tuli haaras daamil küünarnukist ja vedas mu kivi taha. Mul oli tuulest hing kinni. Vahepeal ma roomasin. Oli tahtmine püha üritust torpedeerida. Tipp oli 300 vertikaalset meetrit veel, lumelipus ja kohati järsk. No kuda, sellise tuulega? Grupijuht oli vankumatu ja oma kindlameelsusega võitis ka tuule: kl 2 seisime tipus (püsti) ja kallistasime!
Alla saime 1 tunni ja 45 minutiga. Ja kuna ma alati tipupäeval viilin, siis laskusime kuni pimedani pea baaslaagrini. Kokku 10 ja poole tunnine päev ja üle 5000 kaotatud kcal. Pidulik eelroog juustust, küpisistest ja tuunast ja hõõgvein pulbrist (saadaval jällegi Nõmme matkapoes).
13 päevaga 6400m ja 6770m mägi. Hakkan end peaaegu sportlaseks pidama.

12. matkapäev: Mercedario 3. laager

Ilm on me vastu armuline: tuul lõõtsub tiba vaiksemalt. Oleme kribinal 5500m kõrgusel. Lund on, aga see on kõva, siin on tshehhide telk. Kadestame neid hea tipuilma pärast: kohati on palav ja tuuletu. Liigume lauget lumekoorikut pidi 5900m-ni. Siin peaks olema laagrikoht, kuid mida pole on lauge plats. Allapoole minna ja kõrgust kaotada ka ei tahaks. Kügeleme nõlval, sõber tuul on ka jälle kohal ja palju külmem kui all. Toitlustusosakonna juhataja teeb paar väga rahulolematut kraaksatust. Grupijuht reageerib operatiivselt, suundume nõlvalt kaussi ja kaabime endale tasase telgialuse. Toitlustusosakonna juhataja rahuneb alles siis, kui tal suur kausitäis auravat kartuliputru nina ees on. Tarmo ei väsi imestamast mu hiiglaslikku isu ka üle 6000 meetri kõrgusel. Sõber tuul muutub aina pealetükkivamaks. Daamil läheb käiku lehter! Grupp jõuab mängleva kergusega konsensusele: daam antarktilistes tingimustes oma ilu ja tervist ei ohusta. Grupijuht teeb oma valikud ise. Oleme tipuvalmis 3 päeva. Kui ilm ei koopereeru, siis alla.